Õpetlik lugu ehk mis võib juhtuda peale põdrale otsasõitu...
Postitatud: 14.12.2007 18:14 23
Juhtum venna sõidukiga siis, keda ma nö kohtus esindasin...
Lääne PP saatis mind viisakalt pikle lainele, seega...
Olulisemad punktid halduskaebusest, mille kokku panin juuni kuus... otsus tuli siis juba detsembris
Summa oli küll tühine, aga asi oli põhimõttes. Kes viitsib lugeda juriidilist pläma siis siin see on -
KAEBUS
01.06.2007.a. kella 00.30 paiku sõitsin isikliku sõiduautoga Peugeot 605 Tallinn – Rapla – Türi mnt 76 km-l, kui teele jooksis ootamatult põder, kellele otsasõitu polnud võimalik vältida. Rakendasin vastavalt LE § 87 p 1 kohaselt abinõud, pannes hädapeatuse puhul põlema ohutuled. Telefonil 112 teatati, et politseid pole tarvis teavitada ja saadeti kohale jahiseltsi esindaja, kes põdra laiba minema toimetasid. Järgmise päeva hommikul rentisin puksiiri, et oma sõiduk tee äärest minema toimetada. Sõidukit enam sündmuspaigas ei olnud. Asja uurides sain teada, et vanemkonstaabel MH on auto lasknud teisaldada. Suulise pärimise peale vastati mulle, et sõiduk teisaldati, kuna muidu oleks ta öösel ära rüüstatud? Sellist alust teisaldamiseks seadus ette ei näe.
Arusaamatuks jäi asi ka siis, kui lugeda sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akti nr 68. Korrektsest dokumendi täitmisest rääkida ei saa. Kuigi sõiduk on nõuetekohaselt ümber registreeritud ja ka kindlustust teen mina ise, siis on imelik, et MH on märkinud sõiduki omanikuks vana omaniku Heiki Mallase. Sõiduki hoiukoha kohta on märgitud vaid Maasikas & Co, ei mingit aadressi ega telefoni numbrit, samuti pole märgitud teisaldaja nime, ettevõtet ega telefoni numbrit, võib vaid eeldada, et see imelik konks ridade vahel on teisaldaja allkiri? Samas Liiklusseaduse § 20´2 lg 3 p 1 – 7 sätestavad, milliseid andmed peab teisaldamise akt sisaldama.
Eelnimetatud akti kvalifikatsioon LS § 20´2 lg 1, 2 järgi on vale ja puudulik ning kuna puudub nõutud rikkumise lühikirjeldus, siis jääbki arusaamatuks teisaldamise põhjus ja seaduslik alus. Nimelt räägib Liiklusseaduse § 20´2 lg 1 hoopis sõidukist, mille juht on kõrvaldatud selle juhtimiselt, ometi pole ma väärtegu toime pannud. Liiklusseaduse § 20´2 lg 2 räägib küll sõiduki valvega hoiukohta paigutamisest, aga kvalifikatsioon on poolik, kuna pole märgitud punkti, mille alusel sõiduk teisaldati. Samuti eeldavad kõik lg 2 äratoodud punktid sõiduki parkimist keelatud kohas, minu sõiduk oli hädapeatunud. Liikluseeskirja § 2 järgi on need mõisted erinevad ja neid ka kasutatakse erinevalt. Autot vaadates pidi MH aru saama, et tegemist on hädapeatumisega.
Samuti ei näe võimalust, et minu auto oleks teed lihtsalt seismisega kahjustanud. Õli ega jahutusvedelikku ei tilkunud ja muid faktoreid polnud. Ka haljasalana ei saa teepeenart käsitleda, kuna Teeseadus § 2 lg 2 p 1 sätestab, et teepeenar on tee osa ja Liiklusseaduse § 20´2 lg 2 p 2 tähenduses on haljasala all silmas peetud parki, muruväljakut vms ala. Kuna hädapeatus leidis aset kella 00.30 – 02.53 vahel, siis ei saanud auto segada ka mingisuguseid tee hooldustöid. Samuti on Maanteeameti 2006. aasta liiklustiheduse loenduse andmete põhjal tegu madala liiklustihedusega tugimanteega, umbes 1800 autot ööpäevas. Seda enam on liiklus väiksem ööseti, mis seab kahtluse alla ka ohu tekitamise teistele liiklejatele või liikluse olulise häirimise.
Sõiduk ei asunud ka piiratud või halva nähtavusega kohas. Teelõik oli täiesti sirge. Sõiduk oli lükatud tee pervele. Oli küll pime aeg, aga pime aeg on Liikluseeskirja § 2 järgi teine mõiste kui piiratud või halb nähtavus. Lähimates vaatluspunktides oli EMHI andmetel pilvisust ja nähtavust mõõdetud kell 00:00 - 03:00, millest võib järeldada, et nähtavus oli hea so mitte alla 9-10 km.
LS § 20´2 lg 8 ütleb, et sõiduki juht, omanik või valdaja vabastatakse Liiklusseaduse § 20´2 lg 7 nimetatud kulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus süüteokoosseis.
Lähtudes eeltoodust ja tuginedes Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 2 p 1; lg 3 p 2-le; palusin - tühistada sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt nr 68 ja hüvitada mulle sõiduki teisaldamise kulud või sõiduki väärtus.
LÄÄNE PP VASTUS
LE § 87 p 1 kohaselt sõidukil peavad põlema ohutuled hädapeatumise või liiklusõnnetuse korral. Liikluseeskirja § 89 p 3 järgi ohutuskolmnurka peab mootorsõiduki juht kasutama sõltumata ohutulede olemasolust, kui hädapeatunud või liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub sõiduteel halva või piiratud nähtavusega kohas. Ohukolmnurka A.T ei kasutanud.
LE § 145 kohaselt asulavälisel teel tuleb sõiduk peatada või parkida parempoolsel teepeenral. Sõiduki pikitelg peab olema rööpne sõidutee äärega. Antud juhul ei olnud järgitud nõuet teepeenral peatamise/parkimise kohta ning sõiduki pikitelg ei olnud rööpne sõiduteeäärega. Lisaks nimetatule sätestab LE § 146, et pimedal ajal tohib väljaspool asulat sõidukit parkida ainult parklas või puhkekohas. Saab teha järelduse, et sõiduki paigutamisel ei järginud A.T kõiki LE ettenähtud reegleid, seega oli loodud ohuolukord teistele liiklejatele. See, et M.H tegi järelduse sõiduki liiklusohtliku paiknemise ning selle rüüstamise kohta, ei ole ülalkirjeldatud asjaolusid arvestades ülepaisutatud.
Järgnevalt jõuab vastustaja järeldusele, et kuigi õigusaktid otsesõnu ei reguleeri sellise juhtumi lahenduskäiku tuleb sätet tõlgendada laiemalt liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi huve arvestades. Ka hea haldustava ei luba haldusorganil jätta reageerimata olukorras, kus isik võib vajada abi, olenemata sellest, kas võimalik abivajaja asub sündmuskohal või mitte.
Prefektuuri esindaja põhjendab ka, miks oli politseiametnik teisaldusakti koostamisel õigustatud eksima: LE annab nii parkimise kui ka peatumise mõiste. Peatumine ja hädapeatumine on oma iseloomult sarnased, kuna mõlemal juhul juht ei eemaldu sõidukist erinevalt parkimisest. Antud juhul ei olnud mootorsõiduki juures ühtegi inimest. Samuti oli möödunud aega ka esimesest teatest sõiduki kohta hädaabinumbrile 112. Siit tuleb erinevus parkimise ja hädapeatumise vahel ning politseiametnik oli õigustatud arvama teele jäänud sõidukist kui parkivast sõidukist.
Hinnates vaidlusaluse akti tühistamise tagajärgi, siis akti puudumine oleks ainult sõiduki valvega hoiukohta vastuvõtmise keeldumise aluseks. Nimetatud akti sisust lähtuvalt on tegemist formaalse dokumendiga, mille alusel võtab parkla vastu politsei teisaldatud sõiduki. Akti koostamisele eelnevad politseiametniku toimingud sündmuskohal ja tuvastatud asjaolude pinnalt otsuste tegemine on aluseks sõiduki kõrvaldamise või mittekõrvaldamise osas. Vastustaja meelest ei teeni akti tühistamine kaebuse esitamise eesmärki – kahju hüvitamist. Ka juhul kui tuvastada akti õigusvastasus, ei tee see olematuks või õigusvastaseks aktile eelnenud toiminguid ja vastuvõetud otsuseid.
KOHTU SEISUKOHT
LS § 20´2 lg 7 reguleerib hoiu- ja teisaldamiskulude hüvitamist, kui sõiduk on paigutatud lähimasse hoiukohta LS § 20´1 ja 20´2 toodud tingimustel, so kas juhi kõrvaldamise tõttu sõiduki juhtimiselt või sõiduki vale parkimise tõttu. Teistsugustel alustel võimuesindaja otsusega teisaldatud sõiduki hoiu- ja teisaldamiskulude hüvitamist riigile omaniku poolt nimetatud seadus ette ei näe. Säte on selge ja selles ei esine lünka seda liiki olukordade reguleerimiseks.
Antud juhtumil oli sõiduk pärast kokkupõrget põdraga hädapeatunud. Sõidu jätkamise pimedal ajal tegid võimatuks metsloomaga kokkupõrke tagajärjel saadud tehnilised vigastused. Asjaolu, et sõiduki juures ei olnud politsei saabudes näha selle omanikku, ei muuda hädapeatumist ei parkimiseks ega lihtsalt peatumiseks, nagu sooviks seadust tõlgendada Lääne PP. Nii peatumise kui parkimise korral on sõidu jätkamine võimalik, kuid hädapeatumise korral mitte. Lisaks on erinev ka seismajäämise põhjus, mis hädapeatumise korral on tavaliselt tingitud ettenägematutest asjaoludest.
Teisalduskulude sissenõudmise eelduseks on veel sõidukiomaniku süü. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud A.T tegevuses süüteokoosseisu seoses valesti parkimise või asjaoludega, mis tinginuks tema juhtimiselt kõrvaldamise ega ka seonduvalt ühegi muu teoga.
Sõidukiomaniku aitamiseks kavandatud toiming on muutunud kaebajale koormavaks alates hetkest kui tal tuli hakata kandma teisaldamise kulusid. Kulude katmiseks pidi A.T oma avariilise sõiduki jätma teisaldamise teostanud Maasikas & KO OÜ-le. LS § 20´2 lg 7 koostoimes sama § lg 1 ja 2 ei näe aga ette sõidukiomaniku kohustust kanda teisaldamiseks tehtud kulutused, kui sõiduk on paigutatud valvega hoiukohta asja säilimise tagamiseks, st rüüstamise ärahoidmiseks nagu vastustaja tõendab. Omanik ei pea teisaldamise kulusid hüvitama ka juhul, kui tema avariiline sõiduk paigutati ümber liiklusohutuse kindlustamiseks.
Võttes vastu teisaldamise otsuse olukorras, kus teisaldatava sõiduki juhti ei olnud sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja tegemist ei olnud sõiduki valesti parkimisega peab politseiprefektuur kui asutus, kelle otsuse alusel teisaldamine toimus, selle kulud ise kandma. Seetõttu kuulub vormiliselt ja sisuliselt väär teisaldamise akt, mis rikub A.T õigusi sellega, et annab ebaõigete viidetega LS § 20´2 lg-tele 1 ja 2 aluse teisaldamise ja parkla hoiukulude sissenõudmiseks kaebajalt, kuigi ta ei olnud ei juhtimiselt kõrvaldatud ega valesti parkinud, tühistamisele ja mõista Lääne PPlt A.T kasuks välja 1000 krooni.
Lääne PP saatis mind viisakalt pikle lainele, seega...
Olulisemad punktid halduskaebusest, mille kokku panin juuni kuus... otsus tuli siis juba detsembris
Summa oli küll tühine, aga asi oli põhimõttes. Kes viitsib lugeda juriidilist pläma siis siin see on -KAEBUS
01.06.2007.a. kella 00.30 paiku sõitsin isikliku sõiduautoga Peugeot 605 Tallinn – Rapla – Türi mnt 76 km-l, kui teele jooksis ootamatult põder, kellele otsasõitu polnud võimalik vältida. Rakendasin vastavalt LE § 87 p 1 kohaselt abinõud, pannes hädapeatuse puhul põlema ohutuled. Telefonil 112 teatati, et politseid pole tarvis teavitada ja saadeti kohale jahiseltsi esindaja, kes põdra laiba minema toimetasid. Järgmise päeva hommikul rentisin puksiiri, et oma sõiduk tee äärest minema toimetada. Sõidukit enam sündmuspaigas ei olnud. Asja uurides sain teada, et vanemkonstaabel MH on auto lasknud teisaldada. Suulise pärimise peale vastati mulle, et sõiduk teisaldati, kuna muidu oleks ta öösel ära rüüstatud? Sellist alust teisaldamiseks seadus ette ei näe.
Arusaamatuks jäi asi ka siis, kui lugeda sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akti nr 68. Korrektsest dokumendi täitmisest rääkida ei saa. Kuigi sõiduk on nõuetekohaselt ümber registreeritud ja ka kindlustust teen mina ise, siis on imelik, et MH on märkinud sõiduki omanikuks vana omaniku Heiki Mallase. Sõiduki hoiukoha kohta on märgitud vaid Maasikas & Co, ei mingit aadressi ega telefoni numbrit, samuti pole märgitud teisaldaja nime, ettevõtet ega telefoni numbrit, võib vaid eeldada, et see imelik konks ridade vahel on teisaldaja allkiri? Samas Liiklusseaduse § 20´2 lg 3 p 1 – 7 sätestavad, milliseid andmed peab teisaldamise akt sisaldama.
Eelnimetatud akti kvalifikatsioon LS § 20´2 lg 1, 2 järgi on vale ja puudulik ning kuna puudub nõutud rikkumise lühikirjeldus, siis jääbki arusaamatuks teisaldamise põhjus ja seaduslik alus. Nimelt räägib Liiklusseaduse § 20´2 lg 1 hoopis sõidukist, mille juht on kõrvaldatud selle juhtimiselt, ometi pole ma väärtegu toime pannud. Liiklusseaduse § 20´2 lg 2 räägib küll sõiduki valvega hoiukohta paigutamisest, aga kvalifikatsioon on poolik, kuna pole märgitud punkti, mille alusel sõiduk teisaldati. Samuti eeldavad kõik lg 2 äratoodud punktid sõiduki parkimist keelatud kohas, minu sõiduk oli hädapeatunud. Liikluseeskirja § 2 järgi on need mõisted erinevad ja neid ka kasutatakse erinevalt. Autot vaadates pidi MH aru saama, et tegemist on hädapeatumisega.
Samuti ei näe võimalust, et minu auto oleks teed lihtsalt seismisega kahjustanud. Õli ega jahutusvedelikku ei tilkunud ja muid faktoreid polnud. Ka haljasalana ei saa teepeenart käsitleda, kuna Teeseadus § 2 lg 2 p 1 sätestab, et teepeenar on tee osa ja Liiklusseaduse § 20´2 lg 2 p 2 tähenduses on haljasala all silmas peetud parki, muruväljakut vms ala. Kuna hädapeatus leidis aset kella 00.30 – 02.53 vahel, siis ei saanud auto segada ka mingisuguseid tee hooldustöid. Samuti on Maanteeameti 2006. aasta liiklustiheduse loenduse andmete põhjal tegu madala liiklustihedusega tugimanteega, umbes 1800 autot ööpäevas. Seda enam on liiklus väiksem ööseti, mis seab kahtluse alla ka ohu tekitamise teistele liiklejatele või liikluse olulise häirimise.
Sõiduk ei asunud ka piiratud või halva nähtavusega kohas. Teelõik oli täiesti sirge. Sõiduk oli lükatud tee pervele. Oli küll pime aeg, aga pime aeg on Liikluseeskirja § 2 järgi teine mõiste kui piiratud või halb nähtavus. Lähimates vaatluspunktides oli EMHI andmetel pilvisust ja nähtavust mõõdetud kell 00:00 - 03:00, millest võib järeldada, et nähtavus oli hea so mitte alla 9-10 km.
LS § 20´2 lg 8 ütleb, et sõiduki juht, omanik või valdaja vabastatakse Liiklusseaduse § 20´2 lg 7 nimetatud kulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus süüteokoosseis.
Lähtudes eeltoodust ja tuginedes Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 2 p 1; lg 3 p 2-le; palusin - tühistada sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt nr 68 ja hüvitada mulle sõiduki teisaldamise kulud või sõiduki väärtus.
LÄÄNE PP VASTUS
LE § 87 p 1 kohaselt sõidukil peavad põlema ohutuled hädapeatumise või liiklusõnnetuse korral. Liikluseeskirja § 89 p 3 järgi ohutuskolmnurka peab mootorsõiduki juht kasutama sõltumata ohutulede olemasolust, kui hädapeatunud või liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub sõiduteel halva või piiratud nähtavusega kohas. Ohukolmnurka A.T ei kasutanud.
LE § 145 kohaselt asulavälisel teel tuleb sõiduk peatada või parkida parempoolsel teepeenral. Sõiduki pikitelg peab olema rööpne sõidutee äärega. Antud juhul ei olnud järgitud nõuet teepeenral peatamise/parkimise kohta ning sõiduki pikitelg ei olnud rööpne sõiduteeäärega. Lisaks nimetatule sätestab LE § 146, et pimedal ajal tohib väljaspool asulat sõidukit parkida ainult parklas või puhkekohas. Saab teha järelduse, et sõiduki paigutamisel ei järginud A.T kõiki LE ettenähtud reegleid, seega oli loodud ohuolukord teistele liiklejatele. See, et M.H tegi järelduse sõiduki liiklusohtliku paiknemise ning selle rüüstamise kohta, ei ole ülalkirjeldatud asjaolusid arvestades ülepaisutatud.
Järgnevalt jõuab vastustaja järeldusele, et kuigi õigusaktid otsesõnu ei reguleeri sellise juhtumi lahenduskäiku tuleb sätet tõlgendada laiemalt liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi huve arvestades. Ka hea haldustava ei luba haldusorganil jätta reageerimata olukorras, kus isik võib vajada abi, olenemata sellest, kas võimalik abivajaja asub sündmuskohal või mitte.
Prefektuuri esindaja põhjendab ka, miks oli politseiametnik teisaldusakti koostamisel õigustatud eksima: LE annab nii parkimise kui ka peatumise mõiste. Peatumine ja hädapeatumine on oma iseloomult sarnased, kuna mõlemal juhul juht ei eemaldu sõidukist erinevalt parkimisest. Antud juhul ei olnud mootorsõiduki juures ühtegi inimest. Samuti oli möödunud aega ka esimesest teatest sõiduki kohta hädaabinumbrile 112. Siit tuleb erinevus parkimise ja hädapeatumise vahel ning politseiametnik oli õigustatud arvama teele jäänud sõidukist kui parkivast sõidukist.
Hinnates vaidlusaluse akti tühistamise tagajärgi, siis akti puudumine oleks ainult sõiduki valvega hoiukohta vastuvõtmise keeldumise aluseks. Nimetatud akti sisust lähtuvalt on tegemist formaalse dokumendiga, mille alusel võtab parkla vastu politsei teisaldatud sõiduki. Akti koostamisele eelnevad politseiametniku toimingud sündmuskohal ja tuvastatud asjaolude pinnalt otsuste tegemine on aluseks sõiduki kõrvaldamise või mittekõrvaldamise osas. Vastustaja meelest ei teeni akti tühistamine kaebuse esitamise eesmärki – kahju hüvitamist. Ka juhul kui tuvastada akti õigusvastasus, ei tee see olematuks või õigusvastaseks aktile eelnenud toiminguid ja vastuvõetud otsuseid.
KOHTU SEISUKOHT
LS § 20´2 lg 7 reguleerib hoiu- ja teisaldamiskulude hüvitamist, kui sõiduk on paigutatud lähimasse hoiukohta LS § 20´1 ja 20´2 toodud tingimustel, so kas juhi kõrvaldamise tõttu sõiduki juhtimiselt või sõiduki vale parkimise tõttu. Teistsugustel alustel võimuesindaja otsusega teisaldatud sõiduki hoiu- ja teisaldamiskulude hüvitamist riigile omaniku poolt nimetatud seadus ette ei näe. Säte on selge ja selles ei esine lünka seda liiki olukordade reguleerimiseks.
Antud juhtumil oli sõiduk pärast kokkupõrget põdraga hädapeatunud. Sõidu jätkamise pimedal ajal tegid võimatuks metsloomaga kokkupõrke tagajärjel saadud tehnilised vigastused. Asjaolu, et sõiduki juures ei olnud politsei saabudes näha selle omanikku, ei muuda hädapeatumist ei parkimiseks ega lihtsalt peatumiseks, nagu sooviks seadust tõlgendada Lääne PP. Nii peatumise kui parkimise korral on sõidu jätkamine võimalik, kuid hädapeatumise korral mitte. Lisaks on erinev ka seismajäämise põhjus, mis hädapeatumise korral on tavaliselt tingitud ettenägematutest asjaoludest.
Teisalduskulude sissenõudmise eelduseks on veel sõidukiomaniku süü. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud A.T tegevuses süüteokoosseisu seoses valesti parkimise või asjaoludega, mis tinginuks tema juhtimiselt kõrvaldamise ega ka seonduvalt ühegi muu teoga.
Sõidukiomaniku aitamiseks kavandatud toiming on muutunud kaebajale koormavaks alates hetkest kui tal tuli hakata kandma teisaldamise kulusid. Kulude katmiseks pidi A.T oma avariilise sõiduki jätma teisaldamise teostanud Maasikas & KO OÜ-le. LS § 20´2 lg 7 koostoimes sama § lg 1 ja 2 ei näe aga ette sõidukiomaniku kohustust kanda teisaldamiseks tehtud kulutused, kui sõiduk on paigutatud valvega hoiukohta asja säilimise tagamiseks, st rüüstamise ärahoidmiseks nagu vastustaja tõendab. Omanik ei pea teisaldamise kulusid hüvitama ka juhul, kui tema avariiline sõiduk paigutati ümber liiklusohutuse kindlustamiseks.
Võttes vastu teisaldamise otsuse olukorras, kus teisaldatava sõiduki juhti ei olnud sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja tegemist ei olnud sõiduki valesti parkimisega peab politseiprefektuur kui asutus, kelle otsuse alusel teisaldamine toimus, selle kulud ise kandma. Seetõttu kuulub vormiliselt ja sisuliselt väär teisaldamise akt, mis rikub A.T õigusi sellega, et annab ebaõigete viidetega LS § 20´2 lg-tele 1 ja 2 aluse teisaldamise ja parkla hoiukulude sissenõudmiseks kaebajalt, kuigi ta ei olnud ei juhtimiselt kõrvaldatud ega valesti parkinud, tühistamisele ja mõista Lääne PPlt A.T kasuks välja 1000 krooni.
a´la 2000 eek tund.