pancho villa kirjutas:kui pind haljas, miks veel mingi roostemuunduriga jännata? ja ma ei saa aru sellest pildist, kas see on enne või pärast mingit aktsiooni?
Kui pind ei ole sile (reljeefne või sisaldab nurki, valtsi, kuhu ei pääse ligi), siis roostemuundur ronib ka sinna vahele.
Vabandused kui see näitena toodud liikur autoks ei kvalifitseeru. Tore liikur sellegipoolest

Täpsustuseks pildile- roostet selle pinnal ei ole, pind on krobeline ja see annab sellise efekti. Töödeldud nurklihvijaga (terashari/liivapaber), seejärel roostemuundiga. Kollane originaalvärv on pinna kumerustes, mis jäi sinna sisse. Roostemuundur kergendas olulisest rooste eemaldamist ja tegemist ei ole õhukese plekiga vaid rooste oli tunginud sügavale (viimased 20 aastat lageda taeva all + omakorda samapalju kuskil veel). Kui soovid võin näidata algmaterjali.
Roostemuundur võib olla abivahendiks, seda mitte, et teeb imesid ja roostese pinna ise kergusega haljaks lööb.
Ja et miks haljale pinnale seda kanda? Võib-olla ka minu poolt rohkem platseebo tunne, et äsja haljasks lastud plekk hakkab kohe reageerima õhuga ja niiskusega misjärel algab vaikne oksüdeerumine selle pinnal, eelnevalt talitledes saab väikese lisagarantii, et ehk sai parem. Teisalt kui seda ei kasuta, siis soovitavalt haljale pinnale peale puhastamist kanda kohe kruntvärv, et pidurdada oksüdeerumise protsessi. See, et täna lihvin, päev-kaks hiljem krundin, ei ole hea mõte...
Automoto vanatehnika foorumis oli lahedalt esitletud mitut värvitud plekitükki soollahuses, mis töödeldud eri viisidel k.a haljale pinnale roostemuunduriga vs mitte (kes soovib lähedamalt uurida, ehk leiab üles). Vahe oli sees ja kui juba teha omale värvimistöid, siis võiks seda teha nii hästi kui võimalik.
Tegelenud ise mitmeti vanatehnika taastamisega, seega see jutt ei ole niisama BS.
