Kokkutulek 2007.
Reedene kogunemine oli aeganõudev - varasemad saabujad jõudsid kohale kell 17 ja viimased peale kella kolme laupäeva hommikul. Kuna reedeõhtu oli tempokas, siis viimaste saabujate ajaks olid esimesed juba aidapeale looja läinud. Enamik saabujatest ekslesid enne õigesse kohta jõudmist mööda kohalikke taluhoove, saades tervituste osalisteks nii koertelt, lehmadelt kui lammastelt. Siim (hall 528e), eksinuna, küsinud teed: "Ega te siin vanasid BMW'sid näinud pole?" sai kõige siirama vastuse - "Ei, SEE on kõige vanem BMW mida ma kunagi näinud olen!". Reedeõhtused meeleoluloojad olid kaasavõetud söögid-joogid ja parastavad väljendid Tõnise kohta, kes hai asemel saabus veokaga.
Laupäevahommikul külastasime Hinni kanjonit, sõites vaikselt mööda kohalikke kruusateid ning nautides Eestimaa suve - hea, et see sattus sel aastal just meie kokkutuleku päevadele! Loomulikult ei puudunud laupäevahommikust ka siirad kommentaarid Tõnise ja Kustase veoautode kohta. Viimasega kolisimegi ühest majast teise omad varutud toidud ning asusime päevaprogrammi juurde. Perenaine valmistas lõunat, peremees valmistas ette autopesuvõimalusi ning hainina omanikud tögasid veokamehi Tõnist ja Kustast. Enne lõunat saime autodki pestud ja need kenasti rivisse seatud. Kõhud täis asusime viktoriini kallalale, mille sel aastal koostas Baur TC (Christoph) - mees, kelle kontakt BMW'ga ulatub ka Saksamaale BMW Mobile Traditionisse! Viktoriin oli kräbe!!! Mõtlikud pilgud puurisid laiali jaotatud paberkandjaid ning muutusid hetk-hetkelt järjest tõsisemaks. Viktoriini kräbedust ilmestas ka lõppskoor - Vaid üks vastanutest sai üle 50% vastustest täppi. Jaaaaaaaaah, see olin mina!
Söödud-joodud ja viktoriingi tehtud siirdusime päeva teise ala juurde -> Väntvõllivise! Eelnevatel aastatel suuri numbreid näidanud Nuga ja Ruut sel aastal esimeste kohtade pärast ei heidelnud. Nugal vedas alt närvikava (2 üleastutud katset 3'st) ja ei vedanud koguni niipalju, et ta ei saanud üldse tulla! Väntvõlliviske (M20), esimese vooru tulemused olid suhteliselt tasavägised, jäädes 3.7 ja 4.7 meetri vahele. Hassole (Must 635CSi) tekkinud tagasihoidlikud tulemused ei meeldinud, ning tema lajatas väntvõlli julgelt üle 6 meetri. Ja seda ka teisel katsel. Ja seda ka kolmandal katsel. Naispere lõbustas end senikaua kolviviskega - tabada tuli hooratast!
Pärast väntvõlliviske edukat läbiviimist asusime oma lemmikala juurde - TRIKOOVOOR! ... ehk autode hindamine. Sel aastal oli hindamine ma arvan, et kõigi jaoks palju raskem kui kunagi varem. Autosid oli küll vähem kui eelmisel aastal ent tase oli märksa ühtlasem.
Trikoovooru tulemused postitab Nuga kindlasti eraldi siia juurde!
Pärast tulemuste kokkuarvestamist (viktoriin, väntvõllivise, trikoovoor) oli aeg välja anda parima osaleja karikas, sel aastal võitis selle Siim ja mees oli võidust nii vaimustuses, et valmistas grillmeistrina kogu seltskonnale õhtusöögi, assistentideks olid Liivi ja Merili.
Õhtune vabakava möödus hai-juttu ajades, saunas käies ja ajakohase kirjandusega tutvudes. Ja noh, Siimule valmistas muret see, et meil pole midagi peale Aramise - tahaks ju midagi kangemat, see ajab jubedalt põiele ja palju ja seda ikka juua jaksad. Siim jaksas 3.
Pühapäevahommik, tõusjaid oli varemaid ja hilisemaid ent kõik olid kenasti vormis. Ka Siim "3 Aramist" puhus alkomeetrinäidu kenasti nulli. Peale hommikusööki hakkas karavan liikuma, käisime Suurel Munamäel (vabandage mu ignorantsust, kui suurte tähtede kasutamine on vale), nautisime tempoka sõiduga Haanja-kandi teid (ja Valdek kuuldavasti ka Hansu manitsevaid kommentaare). Käisime Vana-Vastseliina linnusevaremetes, käisime Pühajärvel... ilm oli mega, tuju oli mega, rahvas oli mega ja ... autod olid megad!!!
Te ju teate, et ma olin siiski hinges teiega 
